Suvi muudab rütmi.

Päev venib pikemaks. Õhk pehmemaks. Kohale jõutakse aeglasemalt ja õhtu algab enne, kui keegi jõuab talle nime anda.

See valik kuulub vahepealsele tunnile. Pärast kuumust, enne ööd.

Suveterrassil.

Pehme rätsepatöö ja vabadus. Särgikrae, mis on avatud, vaikse enesekindlusega. Püksid, mis mõeldud liikumiseks, mitte etteasteks.

Kangad hingavad. Kortsu­vad, rahunevad ja leiavad päeva lõpuks taas oma kuju, kandes endas mälestust möödunust.

Värvid jäävad vaikseks, kuid ei kao. Päikesest pleekinud. Sügava vee sinised. Valged, mis hoiavad viimast valgust.

Miski ei hüüa. Miski ei maga.

Need on rõivad suve vaiksete hetkede jaoks.

Õhtusöök, millest saab pikk jalutuskäik. Tuul katuseterrassil. Pooleli jäänud klaas. Muusika, mis saabub kusagilt lähedalt. Mitte tähelepanu püüdmiseks. Kohaloluks.

Sa ei pea püüdma rambivalgust. Ole lihtsalt seal, kus valgus sind leiab.