Läbimõeldud muretus
Lõuna ajal Firenzes, Fortezza da Basso ees, teesklevad maailma kõige üleslöödumad (ja pildistatumad) mehed, et nad ei märka ühtegi neist kaameraist, mis on nende poole suunatud.
Üks kannab kaherealist linast ülikonda, mille toon meenutab märga liiva Sardiinia põhjarannikul, särk on lahti nööbitud täpselt nii palju, viitamaks, et tegemist on siiski vaba ajaga, kuid mitte nii palju nööbitud, et muutuda labaseks. Tema nahast punutud mokassiinid näevad välja, nagu oleksid nad üle elanud ühe raju Toscana pulma kui ka kergema eksistentsiaalse kriisi.
Teine on kaela sidunud siidsalli sellise läbimõeldud ükskõiksusega, nagu mees, kellele ema pole lapsepõlves sidumist selgeks õpetanud.
Kolmas, vanem, suurustlev ja hõbejuukseline, seisab liikumatult põletava juunipäikese käes: tumesinine linane pintsak, valged püksid, tubakatooni seemisnahast kingad. Kogu komplekt näib olevat kokku pandud viie minutiga ja kindlasti läbi mõeldud neljakümne aastaga.
See on Pitti Uomo, kaks korda aastas toimuv Firenze meesterõivaste mess, kus moeäri maskeerub teatriks ja edevuse tase pakub kohati elavat huvi antropoloogidele.
Kuid Itaalia meestemood ei ole ainult Pitti „paabulinnud“ ja uljas rinnarätt ning Napoli pintsakurevääri pehme murdumine. See on ka Milaano range disain, Bologna spordirõivad, Umbria kašmiir, Veneetsia fantaasiamaailm ja Sitsiilia Aafrikast pärit kuumus. See on vastuolude keel, mida räägitakse enamasti käte abil.
Itaalia stiili saladus
Itaalia stiili saladus ei ole kunagi peitunud ainult riietes. Tegemist on hoiakuga, mida distsiplineerivad põlvest-põlve edasi antud käsitöövõtted ning oskus luua ilu. Sõjajärgse Made in Italy sünnist Milano tööstusliku elegantsini, Brioni filmilikust rätsepatööst Armani konstruktsioonita pintsakuni, Stone Islandi kultuslikest kangastest Prada intellektuaalsete meesterõivaste katsetusteni - itaallased on suutnud ikka ja jälle teha üht asja paremini kui teised: muuta rõivad (ja rõivastumine) taas inimlikuks.
Ajal, mil üleilmne meestemood kõigub algoritmilise haibi ja äreva minimalismi vahel, pakub Itaalia midagi palju võrgutavamat: elegantsi, kus puudub jäikus, luksust ilma ammukadunud tseremoniaalsuseta ning ebatäiuslikkust, kui tõendit, et oleme elus.
Alguspunkt: kõigepealt materjal ja siis ego
Itaalia meestemood algab materjalist. Mitte abstraktses turunduskeeles „pärandi/heritage” tähenduses, vaid käega katsumise mõttes: vill, mis hingab, lina, mis kortsub ausalt, kašmiir, mis paitab keha ega karju üle ruumi, et selle hinnasildil on lõpus 3 nulli. Parim Itaalia pintsak ei suru sind vormi nagu soomusrüü, vaid peab pehmelt läbirääkimisi ja lõpuks veenab su ära.
Napolis sai näiteks pintsaku õlast manifest - kuulus spalla camicia, tõlkes särgivarrukas. Kergem, pehmem ja vähem polsterdatud kui tema Briti eelkäija või sugulane, oli Napoli pintsak loodud mõnusa kliima ja pöörase eluisu jaoks. See lubas mehel liikuda, süüa, autot juhtida, flirtida, vaielda ja näha seejuures endiselt välja elegantne.
Samal ajal pakkus Rooma aristokraatlikumat rangust, Milano kontsentreeris stiilijoont korporatiivse koosolekuruumi ja lennujaama Business lounge’i jaoks, Firenze eelistas oma haritud vaoshoitust. Kõik need Itaalia erinevate piirkondade stiili omapärad on äärmiselt loogilised, tegemist ei ole kostüümidraamaga, vaid kohaliku tempramendiga- kuidas olla ja elada, paremini.
Sõjajärgne pööre
Suur ajalooline pööre saabus pärast sõda, kui Itaalia hakkas end esitlema mitte Prantsusmaa/Pariisi noorema vennana, vaid täiesti uue ja tervikliku moemaana, mille edutegurid seisnesid selle geograafias, kultuuris, loovuses ning tööstuses. Firenze, Rooma, Napoli ja Milano mängisid kõik oma rolli.
Kõigepealt oli Brioni, asutatud Roomas, kes korraldas Palazzo Pitti Sala Biancas 1952. aastal selle, mida peetakse esimeseks päris meeste moeshowks. Meestemood, mis oli varem olnud privaatne tehing rätsepa ja kliendi vahel, astus suurte sammudega moemaailma valgusvihku.
Sprezzatura ehk distsipliin kuidas näida distsipliinituna
Sõna, mis kummitab peaaegu igas arutelus Itaalia meestemoe üle, on sprezzatura. Seda tõlgitakse sageli valesti nende poolt, kes arvavad, et kui lipsu tagumine kitsam osa ripub esimesest laiemast osast pikemalt, on nad automaatselt Gianni Agnelli. Sprezzatura (või slängis sprezz) ei ole korratus või lohakus ega laiskus. See on muretuse meistriklass, millelt on meistri sõrmejäljed ära pühitud.
Gianni Agnelli mõistis seda paremini kui peaaegu keegi teine. Fiati patriarh kandis kella särgimanseti peal, lipsu veidi valesti ja ülikondi laitmatult õigesti- kõik see nägi välja nii loomulikult elegantne, et leiab matkimist veel tänapäevalgi.
Samal ajal andis Marcello Mastroianni Itaalia maskuliinsusele kinonäo: väsinud silmad, tume laitmatult istuv ülikond, sigaret ja aimdus, et elegantsis on paras ports melanhooliat.
Hiljem tulid Lapo Elkann (Gianni Agnelli tütrepoeg) oma maksimalistliku ekstravagantsiga, Alessandro Squarzi vintage-militaar- ning tööriiete ja valgete pükstega, Luca Rubinacci Napoli pöörase värvitajuga ning paljud teised digiajastu itaallastest mõjuisikud, kes muutsid Fortezza da Basso (Pitti Uomo toimumiskoht) ees oleva kõnnitee esmalt feed’iks ja seejärel meestemoe manifestiks.
Aga tegelik ikoon ei ole ükski neist tüüpidest, vaid Itaalia ja itaallaste keeldumine eraldada elegants naudingust. Särgikrae võib olla hooletult lahti nööbitud ja ülikond veidi elust kortsus, pintsak võib olla ilus just seetõttu, et ta ei ole uus.
Pitti Uomo: mess kui teater
Pitti Uomo on korraga mess ja teater. Suurte kaubamajade sisseostjad tulevad üle maailma kokku tellimusi tegema, moetoimetajad trendide tärkamist märkama, influentserid ilmuvad nähtavale, teeseldes mittenähtaval olemist.
Kuid Fortezza sees avaneb kaasaegse meestemoe kureeritud läbilõige: klassikaline rätsepatöö seisab kõrvuti kõrgtehnoloogilise ülerõivaga, linased ülikonnad jagavad end nišiparfüümidega, jooksutossud, jaapani denimiga, outdoor- matkavarustus, sooliselt veidi rohkem voolavamate moekatsetustega.
Messibuklett ütleb nüüd otse välja selle, mida Itaalia stiil on ammuilma mõistnud: formaalsem rõivas, spordirõivas ja elustiil ei ole enam eraldatud maailmad.
Kuulus „Pitti paabulind” võib muidugi tunduda veidi absurdne. Seal leidub kübaraid, mis ihkavad liiga tugevalt meemiks saada, värvikombinatsioone, mille kõrval paradiisilinnud kahvatuvad, mehi, kes on riietunud vähem elu kui võimaliku sotsiaalmeedia repost’i jaoks. Ometi on ka sellisel liialdusel väärtus. Pitti on koht, kus meestemood testib oma teatraalsuse piire.
Viimastel hooaegadel on moepilt veidi nihkunud. Kõige valjema stilistikaga mees ei ole enam alati kõige huvitavam. Uus Itaalia meestemood on vaiksem: rõhk kangal, veidi laiemad pintsakud ja püksid, pehmemad värvid, sportlik kõrgtehnoloogia rätsepatöö sisse volditud ja rätsepatöö igapäevaellu tagasi toodud. Ülikond, kunagine kontoritöötajate univorm, tungib taas tänavale ning püüab saada nauditavaks.
Milano: elamise masin, mis unistab
Kui Firenze on teater, siis Milano on mootor. Just siin õppis Itaalia meestemood mastaapi, distsipliini ja globaalset ambitsiooni. Giorgio Armani asutas oma moemaja 1975. aastal ja muutis mehe siluetti eemaldades sealt kõik üleliigse: vähem polstrit, vähem jäikust, vähem teatraalset agressiooni. Armani pintsak ei vallutanud jõuga vaid lahustas vana ettekujutuse võimust. Filmis American Gigolo ei kandnud Richard Gere Armanit niivõrd seljas, kuivõrd elas uues maskuliinsuses: voolav, kallis, ohtlik just seetõttu, et puudus kõik, mida olime seostanud võimuga.
Prada valis teise tee: iroonia, intellekt, elegantseks muudetud inetus, kodanlike rõivastuskoodide seespoolne õõnestamine. Täna kasutavad Miuccia Prada ja Raf Simons meestemoodi jätkuvalt kui tööriista arutlemiseks, küsides, mida tähendab vormiriietus maailmas, mis ei usalda enam vormiriietust.
Zegna on Alessandro Sartori käe all muutnud rätsepatöö modulaarseks garderoobiks meestele, kes ei pruugi enam kunagi lipsu kanda, kuid tahavad endiselt välja näha väärikad.
Brunello Cucinelli ei müü pelgalt kašmiiri, vaid eetilist fantaasiat tsiviliseeritud jõudeajast. Dolce & Gabbana jääb ooperlikuks vastukaaluks: Sitsiilia kuumus, sensuaalsus, katoliiklik teater ja macho-glamuur.
Itaalia disainerite meestemood ei ole seega üks stiil vaid stiilide paljusus. Armani sosistab. Prada küsib. Dolce & Gabbana laulab meelega liiga valjusti. Zegna uuendab. Cucinelli lohutab. Stone Island testib kangast nagu labor.
Streetwear itaalia keeles
Taandada Itaalia meestemood ainult rätsepatööle tähendab maha kriipsutada pool lugu. Kadunud Massimo Osti maailm- C.P. Company, Stone Island, garment dyeing, militaarviited ja tehniliste kangaste uurimine, andis Itaaliale tänavarõiva sõnavara juba enne, kui „streetwear” muutus investeerimiskategooriaks. Stone Islandi kompassimärk varrukal rändas Briti jalgpallikultuuri, tribüünidelt grime’i muusikasse, subkultuurist luksuse sümboliks. Selline liikumine on väga itaallaslik: ilu võib ja saab konstrueerida.
Uuem põlvkond mõistab brändikuvandit sama kiiresti kui vana kangast. Palm Angels tõlkis California rulamütoloogia Milano keelde. MSGM tõi Milano kalendrisse Rimini klubikultuuri, värvi ja nooruse. Tänane parim Itaalia tänavastiil ei ole kapuutsiga dressikas, mis asendab pintsakut. See on kapuutsiga dressikas, mis on pintsakuga elavas vaidluses. Nailonist overshirt koos voltidega pükstega, jalgpallisall kaamelikarva mantliga, tehniline toss ülikonna all, mille püksid on lõpuks saanud hingamisruumi.
Magliano: Itaalia uue laine kaunis allumatus
Kui tahta mõista, kus Itaalia meestemood praegu kõige elusamalt hingab, ei tasu vaadata ainult Milano lihvitud palazzo’de poole, vaid ka Bolognasse. Just seal on Luca Magliano loonud võib-olla kõige veenvama uue Itaalia meestemoe etaloni.
2017 aastal asutatud Magliano käsitleb vanu klassikuid- ülikonda, kardigani, särki, tööjakki- nii, nagu need oleks pärast südaööd mõnest provintsi tatibaarist leitud: elust, poliitikast, ihast ja sigaretisuitsust läbiimbunud ning kortsu läinud. Tema rõivastes on kummaline õrnus. Need on mehelikud, aga mitte macho’d, romantilised, aga mitte ilutsevad, korratud, kuid väga täpselt läbi mõeldud.
Selles meeleolus on midagi pasolinilikku, midagi Itaalia underground’ist ja unustatud äärealadest. 2023. aastal LVMH Prize’i Karl Lagerfeldi auhinnaga pärjatud Magliano on haruldane näide noorest Itaalia brändist, mis ei uuenda rätsepatööd lihtsalt seda kaasajastades. Ta määrib selle ära, nihutab seda normidest vabamaks, pehmendab seda ja viib tänavale tagasi- nii, et poeesia jääb endiselt kuuepalistuse külge kinni.
Reeglid, mida rikkuda, õrnalt
Itaalia mehed ei riietu paremini seetõttu, et nad järgivad rohkem reegleid. Kui nad riietuvad paremini, siis sellepärast, et nad teavad, milliseid reegleid võib rikkuda, õrnalt. Itaalia meestemoe püsiv õppetund ei ole „osta tumesinine pintsak” ega „kanna mokassiine ilma sokkideta”, kuigi mõlemast võib teinekord abi olla. Õppetund on peenem ja nõudlikum: tunne oma keha, austa kangast, umbusalda täiuslikkust ja jäta enda ning peegli vahele veidi õhku.
Järgmisel korral, kui riietud, ära püüa näha välja kui itaallane. See ei õnnestu! Püüa hoopis seda, mille poole Itaalia stiil oma parimal kujul on alati liikunud: muljet kergusest, mis sünnib hea maitse raske töö tulemusena.
Lase paar särginööpi valla. Lase linasel kangal kortsuda. Vali pintsak, mis liigub koos sinuga. Ja kui miskit ongi stiiliga veidi valesti, kaalu võimalust, et lõpuks on see just see õige stiil.
